Annika Minapilt: Sisemine Ilu

tantsi ja unusta kõik muu 💥 Listen to Suma (AfroHouse) - xristxan (128k).mp3 by DJhaf on

Suma (AfroHouse) - xristxan (128k).mp3 Dj Haf

Miks me kanname koormat, mis ei kuulu meile? 🌧️💔
Mu hinges kajavad täiskasvanud inimeste lood, kes on lapsepõlves üle elanud seksuaalset väärkohtlemist. Nendes lugudes on üks ühine, nähtamatu ja kohutavalt raske tunne – süütunne, mis matab hinge ja elurõõmu.
Tõmbasin täna üle pika aja Osho Zen-Taro pakist päevakaardiks 8. kaardi – Süü (Pilvede mast: mõistus). ...
Loe rohkem lisatud postitusest minu lehel Hakima Noori • Sõnatu Vägi
Annika

Miks me kanname koormat, mis ei kuulu meile? 🌧️💔

Mu hinges kajavad täiskasvanud inimeste lood, kes on lapsepõlves üle elanud seksuaalset väärkohtlemist. Nendes lugudes on üks ühine, nähtamatu ja kohutavalt raske tunne – süütunne, mis matab hinge ja elurõõmu.

Tõmbasin täna üle pika aja Osho Zen-Taro pakist päevakaardiks 8. kaardi – Süü (Pilvede mast: mõistus).

Sellel kaardil on naine, kes hoiab meeleheitlikult mõlema käega peast kinni, ning tema pea kohalt ulatuvad välja tumedad, konksus küüntega koletuslikud sõrmed – mõistuse ja süütunde "käed" –, mis justkui puurivad või pigistavad tema pead. See kaart kirjeldab täpselt seda, mida trauma ja sügav ülekohtu kogemus meiega teeb.

Lapsena me usaldame ega suuda mõista täiskasvanute reetlikkust või kurjust. Et eluga edasi minna, teeb lapse mõistus võimatu järelduse: „Ju ma olin halb. Ju ma olin kuidagi süüdi. Ma ei taha, et keegi haiget saaks. Ma püüan olla parem.“

Ja nii sünnib istutatud süütunne – see on teiste inimeste valehäbi ja koorem, mille oleme enda kanda võtnud. Süü hoiab südant lukus, toidab hirmu, loob häbi ning paneb meid iseennast karistama asjade eest, milles me ei olnud kunagi süüdi.

Kuid süütundest pole elule kasu. See on destruktiivne energia, mis hoiab meid kinni minevikus ja selle tumedas saladuses. Tõeline tervenemine algab hetkest, kui julgeme vaadata neid pilvi oma pea kohal ja mõista: see koorem ei kuulu mulle, ma ei pea seda hoidma – see vajab valgust.

Kaardi selgitus ja Osho teadmus
SÜÜ

Süütunne on üks kõige destruktiivsemaid tundeid, mille lõksu me võime langeda. Kui oleme olnud kellegi vastu ülekohtused või läinud vastuollu omaenda tõega, on täiesti loomulik, et me tunneme end halvasti. Kuid lasta end süütundest üle ujutada on sama hea kui kutsuda endale külla migreen. Lõpuks oleme ümbritsetud enesekahtluse ja väärtusetuse tihedatest pilvedest ning me ei suuda enam märgata ilu ja rõõmu, mida elu meile pakkuda püüab.

Me kõik igatseme olla paremad inimesed – armastavamad, teadlikumad ja iseenda vastu siiramad. Muidugi teeme me vahel vigu, ja see on täiesti inimlik. Kuid kui me hakkame ennast eksimuste eest süütundega karistama, takerdume lootusetuse ja meeleheite ringi, mis röövib meilt igasuguse selguse nii iseenda kui ka oma elusündmuste suhtes.

Sa oled täiesti piisav ja okei just täpselt sellisena, nagu sa oled. Õpi oma kogemusest, liigu edasi ja kasuta seda teadmist selleks, et sa ei kordaks sama viga uuesti.

Osho:
(Allikas: Osho loengusari „The Dhammapada: The Way of the Buddha“, Vol. 1, 9. peatükk)

Käesolev hetk – see siin ja praegu – ununeb kohe, kui hakkad mõtlema millegi saavutamisele. Kui pead tõstab saavutamisele suunatud mõistus, kaotad kontakti selle paradiisiga, milles sa tegelikult viibid.

Üks kõige vabastavamaid lähenemisi on loobuda tähenduse ja eesmärgi otsimisest – see teeb sind koheselt vabaks! Unusta täielikult "patt" ja unusta "pühadus" – mõlemad on rumalused. Koos on need hävitanud kogu inimkonna elurõõmu.

See, keda peetakse "patustajaks", tunneb end süüdi, ja nii on tema rõõm kadunud. Kuidas sa saaksidki elu nautida, kui tunned end pidevalt süüdi? Kui käid pidevalt pihtimas, et tegid seda või teist valesti? Ja ikka valesti ja valesti ja valesti... Jääb mulje, nagu koosneks kogu su elu vaid eksimustest. Kuidas sa saaksid nii rõõmsalt elada?

Enam pole võimalik elust rõõmu tunda. Sa muutud raskeks ja kannad koormat. Süütunne istub su rinnal nagu kivirahn ja rusub sind. Süütunne ei luba sul tantsida. Kuidas sa saaksidki tantsida? Kuidas saab süütunne tantsida? Kuidas saab süütunne laulda? Kuidas saab süütunne armastada? Kuidas saab süütunne elada?

Nii ongi inimene, kes usub, et ta teeb midagi valesti, süüdi, koormatud, surnud enne surma – ta on juba astunud oma hauda.

---
*Kui räägime süütundest vabaks laskmisest, räägin hetkel ohvri koormast – teiste poolt tekitatud süütundest, valehäbist ja hirmust, mida laps on pandud kandma. Lapse väärkohtlejal lasub alati isiklik vastutus oma tegude ja nende tagajärgede eest. Tõeline vastutus nõuab täiskasvanulikku julgust oma tegu tunnistada, samal ajal kui süütunne on sageli vaid mõistuse trikk, mis hoiab ohvrit halvatuna ja takistab tal eluga edasi liikumast.
---
See kaart tuli tõesti õigel hetkel, et olla valguse tooja ja aidata neid rasketest pilvedest läbi murtud teemasid nähtavaks teha. See tuletab meile kõigile meelde, et me ei tulnud siia ilmale võõraid koormaid ega valehäbi kandma, vaid selleks, et tõesti elada, rõõmu tunda, oma sisemist ilu näha, armastada, laulda, tantsida ja oma hääl julgelt üles leida.❤💃🍀

Annika / Hakima Noori
Sisemineilu.ee
Hakima Noori • Sõnatu Vägi
Annika Minapilt: Sisemine Ilu

Kas mugavus toidab ego?
https://www.facebook.com/61552780714760/posts/122230825292092690/?app=fbl

Sümbioos on terviklikkus, kuid mitte mugavus 💫

Kui me mõtleme sisemisele tasakaalule, enesearengule või hingerahule, loome endale sageli illusiooni täielikust vaikusest ja imelisest valguskookonist. Justkui oleks sihtkoht olemine Jumalaga, kus miski meid enam ei puuduta – omamoodi pehme mull, kus kõik on kogu aeg hästi.

Kuid elus looduses ja inimhinges tähendab tõeline terviklikkus midagi hoopis muud. See tähendab kõigi oma osade lõimimist. Valguse kõrval on koht varjul, kerguse kõrval raskusel, rahulolu kõrval rahulolematusel.

Ja sellel teekonnal on ebamugavus meie esimene, kõige intelligentsem sümbiootiline partner, kus rahulolematus suunab meid otsima rahu ja õnne.

Ausus ja omaks võtmine – ilma illusioonideta
Sümbioos ei ole alati pehme paitus. Vahel on see eluterve hõõrdumine, mis meid üles äratab. Nagu teemant, mis vajab lihvimist, et särada.

Kui meie sees tekib ebamugavustunne – olgu see kehapinge, raskus rinnus, klomp kurgus või ootamatu emotsioonitulv –, püüab ego seda kohe loogiliselt seletada, raamida või sellest kiiresti mööda pääseda. Ego igatseb tuttavat mugavust ja turvalisust.

See on hetk, kus teekond nõuab meilt sügavat ausust iseenda vastu. See on koht, kus lõpetada "hõljumine" ja imedele lootmine, et olukord iseenesest laheneb. Me ei suru tekkinud tunnet ega ennast alla, vaid lubame kõigel esile tulla. Tõeline kohalolu algab julgusest võtta asjad omaks just sellisena, nagu nad hetkel on.

See nõuab suurt sisemist vaimujõudu või ärksust, et vaadelda ja mitte sekkuda või püüda olukorda koheselt parandada.

Meil on vaja julgust kahelda ja küsida, kuid samal ajal anda endale ruumi lihtsalt olla sellega, mis on olemas. Alles siis, kui esmane emotsioonitorm taltub, saame hakata tegutsema kooskõlas tekkinud selgusega või reaalse olukorraga. Kuid me teeme seda uuel viisil – viisil, mis on toetav ja ei kahjusta ennast ega teisi. Ebamugavusest saab nii sõnumitooja, mis juhatab meid tagasi enesesäästliku ja teadliku tegutsemiseni.

Müüt lõputust "enese parandamisest"
Kuid see sümbiootiline hõõrdumine ja iseenda mustrite märkamine on vaid üks etapp teekonnal – vahend, mitte lõppjaam. On lihtne jääda kinni müüti, et me peamegi endaga lõputult "tööd tegema", jäädagi ebamugavuses sorima ja ennast muudkui "parandama" ja "tervendama".

Tõeline sihtkoht on sealpool seda müüti. See on sügav meelerahu, kus polaarsused sulanduvad. Koht, kus ebamugavus ei ole enam ebamugav – koht, kus sa näed sellest lihtsalt läbi.

Kui ebamugavus kaotab oma teravuse
Selles punktis muutub kogu dünaamika. Me astume sammu edasi pelgalt emotsioonide või ebamugavuse haldamisest ja lubame endal liikuda otse puhtasse kogemusse. Selles punktis oled sa lõpuks valmis kogema elu.

Kuid siinkohal on üks oluline reegel: see ei tohi muutuda tõsiseks pingutuseks või püüdluseks korraga kõiki etappe saavutada, et olla "meister". Niipea kui püüame vägisi kuhugi jõuda, oleme loonud uue pinge. Kõige õigem on loomulik olemine.

Seda loomulikkust saab kogeda nii metafooriliselt sisemiselt või oma sisemaailmas kui ka täiesti reaalselt igapäevaelus. Sa võid igal ajal astuda loodusesse, heita selili, vaadata üles läbi puulatvade taevasse ja teha läbi selle sama teekonna, mis peegeldab meie sisemust – ilma igasuguse pinge või ootuseta:

Esmalt vaatle pilvi – ole nagu laps. Astu hetkeks välja sellest „normaalsest täiskasvanust,“ kes tahab kõike analüüsida, kontrollida ja parandada. Saa uuesti lapseks: vaata lihtsalt, puhta ja siira uudishmuga, neid pilvi, mis parasjagu taevas või sinu sisemaailmas liiguvad. Märka seda klompi kurgus või emotsioonitormi ilma vajaduseta seda kohe lahendada. Vaata, mida need pilved endas kannavad, millised nad on, mida nad sulle meenutavad. Lihtsalt märka, teades, et see avardab sind.

Seejärel hakka nägema tervet taevast. Laienda oma pilku. Märka, et see pilv ei täida kogu ruumi. Taevas on määratult suurem ja need pilved on seal lihtsalt üks pisike osa. Sa mõistad, et torm või ebamugavus on vaid ajutine külaline sinu olemise avaruses.

Ja lõpuks... märkad sa ruumi pilvede vahel. Kui sa oled lubanud endal lihtsalt loomulikult olla, nihkub tähelepanu objektidelt taustale. Sa ei vaata enam pilvi, vaid seda puhast, tühja ja puutumatut ruumi, milles nad hõljuvad. See ongi see meistriklass, mis ei sündinud pingutusest, vaid alistumisest.

Selles puhtas ruumis kaob vajadus üldse midagi sildistada, muuta või parandada. Sa teadvustad, et sa ei ole pilv, mis tuleb ja läheb, vaid sa oled see määratu, vaikne taevas ja ruum ise. Terviklikkus ei nõua enam pingutust.

See on elukestev praktika, midagi, mida teha pidevalt. See on dialoog, mis rahustab meelt ja loob tõelise sümbioosi keha, vaimu ja hinge vahel. Ja mis kõige kaunim – kui me ei kuluta oma energiat ebamugavusega võitlemisele või pilvede muutmisele, vabaneb see ressurss loovuseks ja sügavuseks.

Pilved hajuvad. Jääb vaid vaikus, kohalolu, loov elujõud ja pilvitu taevas sinu sees.

Pea meeles, et see on elukestev avardav praktika, Kasuta loovat lähenemist, muuda taeva vaatlemine oma asjaks, Jääb vaid vaikus, kohalolu, loov elujõud ja pilvitu taevas sinu sees.

Annika/ Hakima Noori
sisemineilu.ee

Enesekeskne vaatlemine ja enesereflektsioon pole sama :
https://www.facebook.com/61552780714760/posts/122234771300092690/?app=fbl

Enesekeskne vaatlemine pole enesereflektsioon.

Inimsuhetes ja peresüsteemides võib igaüks meist – sõltumata soost – komistada samade teadmatuse lõksude otsa. Sageli arvatakse, et kodus on kõik korras, kui väline kord püsib, vaadatakse end peeglist pidevalt ja ei mõisteta, miks teistel peres on probleeme.

Selle taga on sageli enesepettus, kus enesekeskne vaatlemine ehk ruminatsioon aetakse segamini tõelise enesereflektsiooniga.

Enesekeskne vaatlemine (rumineerimine ja kaitse): See on pidev keerlemine oma ego, oma õiguse, oma hirmude ja oma haavatud uhkuse ümber. Inimene "vaatab" küll ennast, aga ainult selle läbi, kuidas maailm teda mõjutab, kes talle ülekohut teeb ja kuidas tema turvalisust või kontrolli ohustatakse. See on nagu peeglisse vaatamine, kus imetleb või haletseb omaenda peegelpilti ja mõtleb vaid: "Miks nad ei tee nii, nagu mina tahan? Miks mulle tehakse liiga?" Selles vaates puudub võime astuda iseendast välja ja näha teist inimest.

Tõeline eneserefleksioon: See tähendab astumist peegli eest ära, vaatamist kõrvalt ja ausat küsimist: "Kas mina ise olen siin see, kes tekitab valu? Kas minu käitumine on hirmust kantud? Kuidas minu kontroll teistele mõjub?" See nõuab haavatavust, vastutuse võtmist ja valmisolekut tunnistada, et ma eksin.

Sama muster puudutab ka piiride seadmist ja juhtimist: nii mehed kui ka naised (näiteks lapsevanematena) võivad kergesti segi ajada autoriteedi ja autoritaarsuse.

Autoriteet tuleneb sisemisest küpsusest, turvatundest ja ehtsast väärtusest.

Autoritaarsus on aga puhtalt jõu, kontrolli, hirmutamise ja reeglite kehtestamine, mis põhineb hirmul ja sunnil.

Kui nõuad vaid vaikivat kuuletumist ja pimesi imetlemist, jääbki see suletud ring ketrama.

Kui oled mees, siis ärka enne, kui avastad end üksinda tühjast majast, mõistmata, mis valesti läks.

Annika/ Hakima Noori
Hakima Noori • Sõnatu Vägi
Annika Minapilt: Sisemine Ilu
sisemineilu.ee

Sa võid tunda kaastunnet kellegi sisemiste haavade vastu, kuid keelduda laskmast neil seetõttu endale haiget teha, nende haavu endale üle kanda ja vastutavana tunda.
💗💗💗
Peame leppima sellega, et mõned inimesed on tõeliselt katki.
Ja nende tervendamine ei ole meie kohustus.
Sa võid neid armastada, mõista ja toetada.
Kuid sa ei saa jätkuvalt endasse neelata nende valu, viha ja kaost, samal ajal kui nad sind halvasti kohtlevad.

Mõned inimesed kurnavad sind tühjaks -
sinu kannatlikkuse, energia, enesekindluse ja sinu rahu.
Ja päeval, mil otsustad lõpuks lahkuda, süüdistavad nad sind enda hülgamises, hoolimatuses ja armastuse puudumises.

Nad unustavad, kui palju võimalusi sa neile andsid ja kui palju kordi sa jäid. Kui palju sa endast ohverdasid, püüdes mõista kedagi, kes keeldus võtmast vastutust kahju eest, mida ta põhjustas.
See on see osa, millest sa pead aru saama💚

Nende minevik võib selgitada, miks nad nii käituvad.
Nende trauma võib selgitada nende viha.
Nende haavad võivad selgitada nende hirmu.
Kuid selgitus ei ole vabandus.

Valu ei anna kellelegi luba sind pidevalt haavata, prügikastina kohelda. Sa ei ole kohustatud end hävitama, tõestamaks, et armastad kedagi.

Mingil hetkel pead sa lõpetama küsimise, miks nad sulle haiget teevad, ja hakkama küsima, miks sa lubad neil seda endale endiselt teha.

Tea, et sa võid tunda kaastunnet kellegi haavade vastu ja siiski keelduda olemast nende veritseva haava tohterdajaks ja kandjaks.
🍀🍀🍀
Täna vaatas mulle FB vastu üks video, mille sisu oli sügav ja tarkust kandev ning pani mind seda postitust tegema,

Annika
Annika Minapilt: Sisemine Ilu
Hakima Noori • Sõnatu Vägi
sisemineilu.ee

Kas Sa püüad hoida midagi, mida tegelikult enam pole?

Meile on maast madalast õpetatud, et abielu või suhte nimel peab "vaeva nägema", "kannatama" ja lõpuni võitlema. Meie ühiskondlikud programmid väärtustavad sageli kvaliteedi asemel kvantiteeti ehk suhte pikkust ja välist vormi, mitte aga indiviidi tegelikku õnne, vabadust ja elujõudu. Me kulutame tohutult energiat, et hoida iga hinnaga elus olukordi, kus baasvundament – vabadus ja usaldus – on kadunud. Kuid kas see on armastus või hoopis hirm ja ühiskondlik ootus?

Osho pöörab selle kõik pea peale, öeldes, et hoopis see vägisi kinnihoidmine ja võitlemine on tegelik isekus ja hävitustöö. See on ego hirm tühjuse ja tundmatuse ees. Oma loengusarjas "A Bird on the Wing" on ta öelnud midagi erakordselt kõnekat ja vabastavat, mis need vanad programmid tühistab:

"Usaldust ei saa sundida; armukadedus püüab seda teha. (...) Kui sa armastad kedagi ja sinu sügavus kõnetab teise sügavust – teie olemused kohtuvad –, siis on see ilus. Kui seda ei toimu, minge lahku. Kuid ärge võidelge selle nimel, sest te raiskate aega ja elu. Ja mitte ainult aega – teie võime armastada saab kahjustada."

Suhted peaksid meile andma tiivad, mitte meid seestpoolt tühjaks põletama. Kui suhte elushoidmiseks on vaja pidevat võitlust ja eneseohverdust, ei ehita me silda, vaid lõhume omaenda südant ja blokeerime oma elujõudu. Ja mis kõige valusam – ilma usalduseta kaob suhtest ka igasugune vabadus. Selle asemele astub nähtamatu kontrolli ja hirmude puur, mis lämmatab mõlema osapoole hinge. Me võime kaotada oskuse üldse kunagi uuesti kedagi usaldada, sest oleme end ribadeks püüelnud.

Suurim kink, mida me saame sellises olukorras endale teha, on luba astuda välja sellest koormavast või võltsist lavastusest.

Kui me julgeme välja öelda oma absoluutse tõe, tekib näilise rahu müüri sisse esimene mõra. See on hetk, kus tõde tuuakse hämarast nurgast valguse kätte – aknalauale, kus siseruum kohtub värske õhu ja uue horisondiga, tekib uus perspektiiv.

Ja kõige vabastavam etapp on see, kui sa suudad astuda sammu eemale. Sa ei jookse enam teist inimest päästma, muutma ega tema eest asju ära lahendama. Sa lubad tema teekonnal olla tema enda hinge asi ja võtad oma elujõu täielikult endale tagasi.

Nii sünnibki päris rahu – oma keskmes, oma Haras. Kui sa keeldud osalemast reeglites, millest süda osa ei võta, on tee uude algusesse puhas. Mõnikord on kõige suurem armastuse tegu – nii enda kui teise inimese vastu – julgus astuda välja ühiskondlikest mustritest. Oskus märgata, et see pole see koht Sinu jaoks, ning lubada mõlemal osapoolel vabalt ja väärikalt edasi liikuda. Ilma viha ja konfliktita. Lihtsalt austusest elu ja oma hinges leiduva ilu vastu. 🤍

Osho ja laiemalt kogu Zeni lähenemine on selles mõttes revolutsiooniline – see toob fookuse tagasi indiviidi autentsusele. Tõeline vastutus algab vastutusest omaenda elujõu ja puhtuse ees. Kui me laseme end suhetes või ühiskondlikes ootustes tühjaks põletada ja ära lõhkuda, ei ole meil lõpuks enam kellelegi midagi anda.

See liblikas siin pildil on vabaduse ja metamorfoosi sümbol. Ta on väsinud, tema tiivad on kulunud, viga saanud elatud elust ja katsumustest. Kuid vaadake tema varju lehel... See ei peegelda tema viga saanud füüsilist kuju. Vari lehel meenutab hoopis inglit! See on visuaalne kinnitus, et hoolimata välistest kulumisjälgedest ja "fassaadi" purunemisest, on meie päris olemus, meie hinge puhtus ja tiivad endiselt olemas. See on meie tegelik, vaba ja ingellik olemus, mis pääseb lendu, kui me usaldame ja laseme lahti kontrollist ja välisest.

Hoidke oma sisemist ilu ja elujõudu! 🌈
Ingellik vari on alati meenutamas vabadust ja tõde.

Annika Kageyama
Annika Minapilt: Sisemine Ilu
Hakima Noori • Sõnatu Vägi
SISEMINEILU.EE

Hirm on intelligentne, sest aitab ellu jääda. Pinge, ärevusfoon on süstitud hirm, pole loomulik hirm, laps pole nendega sündinud. Kui ümberringi öeldakse lapsele, et sa pole OK, kui sa oled *selline* ehk sina-ise. See tekitab eraldatust ka eksistentsist ja tekitab surmahirmu. Tekitatud hirm on millegi puudumine, armastuse puudumine. Mida rohkem hirme, seda vähem armastust. Hirmuga võitlemine, selle eitamine muudab sisemiselt kartlikumaks, sest tekitab hirmu hirmu ees ning tekib jõuetus.
Loe rohkem postitusest.

KUIDAS SÜSTITUD HIRMU JA SÜÜTUNNET KEHAST VABASTADA?🍀🍀🍀

Hirm on intelligentne, sest aitab ellu jääda. Kuid pinge, ärevusfoon ja süütunne on lapsele vägisi sisse süstitud – see pole loomulik hirm, laps pole nendega sündinud ega ole nende eest vastutusvõimeline. Kui ümberringi öeldakse lapsele, et sa pole OK, kui sa oled selline ehk sina-ise, tekitab see eraldatust eksistentsist ja surmahirmu. Tekitatud hirm on armastuse puudumine. Mida rohkem hirme, seda vähem armastust.

Hirmuga võitlemine ja selle eitamine muudab meid sisemiselt vaid kartlikumaks, sest tekitab hirmu hirmu ees ning toob kaasa jõuetuse.

Mõtetega loodud hirmud ja lihasmälu

Kui loomulik hirm on intelligentne, siis ebaloomulikud hirmud (nt hirm lennata, autoga sõita, kukkuda, eksida või süüdi olla) on mõtetega loodud. Need tulevad sageli hirmust võtta vastutust.

Kuid füüsilises kehas toimuvad sel hetkel täpselt samad reaktsioonid, nagu oleks tegemist päris eluohtliku olukorraga. Meie kehas on lihasmälu, kuhu need vanad koodid salvestuvad, ja meie enda mõtted toovad need ikka ja jälle esile.

💎Lihtne harjutus pingete maandamiseks:

Kuna kehapingeid tekitavad meie enda mõtted, saame me neid ise ka juhtida. Proovi seda kohe praegu:

Pane silmad kinni.
Tunneta ja taju, kus kohas su kehas on pinge.
Pinguta seda kohta teadlikult veelgi rohkem... ja siis lase täielikult lahti.

Ise me tekitame mõtetega pingeid, ise saame sel viisil pingeid ka maandada.

Hirm on nagu pimedus – see on vaid valguse puudumine

Hirmuga pole tarvis võidelda, vaid tuleb suurendada teadlikkust. Hirmu tuleb vaadelda ja jaatada, mitte selle eest põgeneda.

Kui teed näiteks aktiivseid meditatsioone, siis need kergitavad kehast üles sügavaid hirme, millest sul varem polnud aimugi. Pärast meditatsiooni vajavad asjad settimist – kohe pole tarvis hakata midagi muutma. Anna endale aega. Kui meditatsiooniseisundis saab see kõige suurem hirm – surmahirm – päriselt nähtud, siis kaob ka surma tunne ja hirm.

Suurendades teadlikkust, suurendad sa armastust. Sa näitad endale valgust ja pimedus ning hirmud vähenevad. 🤍

Annika / Hakima Noori
sisemineilu.ee

Meile meeldib rääkida suhetest, abielust ja perest läbi ilusate normide ja universaalsete reeglite. Me kuuleme maast-madalast, õpime raamatutest ja sotsiaalmeediast, milline on „teadlik naine“, „tugev mees“ või „ideaalne lapsevanem“. Me püüame end meeleheitlikult nendesse valmispandud vormidesse suruda, unustades ühe lihtsa tõe: ilma elavate, eksivate, väsinud ja armastavate inimesteta on abielu ja suhe vaid tühi kest.
Niipea kui me hakkame suhestuma normide, mitte inimestega, hakkame me vaiba alla pühkima reaalsust. Ja see mustus hakkab varem või hiljem suhte elavat energiat lämmatama.
🖤Kas see, mis on *normaalne*, on ka tegelikult aktuaalne ja reaalne siin ja praegu minu elus?
Loe edasi https://www.facebook.com/photo?fbid=122232367250092690&set=a.122101998842092690

Kui normid matavad inimese enda alla

Meile meeldib rääkida suhetest, abielust ja perest läbi ilusate normide ja universaalsete reeglite. Me kuuleme maast-madalast, õpime raamatutest ja sotsiaalmeediast, milline on „teadlik naine“, „tugev mees“ või „ideaalne lapsevanem“. Me püüame end meeleheitlikult nendesse valmispandud vormidesse suruda, unustades ühe lihtsa tõe: ilma elavate, eksivate, väsinud ja armastavate inimesteta on abielu ja suhe vaid tühi kest.

Niipea kui me hakkame suhestuma normide, mitte inimestega, hakkame me vaiba alla pühkima reaalsust. Ja see mustus hakkab varem või hiljem suhte elavat energiat lämmatama.

🖤Kas see, mis on *normaalne*, on ka tegelikult aktuaalne ja reaalne siin ja praegu minu elus?

Energeetiline pantvangikriis
Me elame iidses ühiskondlikukus vales, mis ütleb, et mees on materiaalne andja ja naine seksuaalne või emotsionaalne andja. See muudab püha liidu lihtsaks turuplatsiks ja tehinguks.

Selles tehingus tekib peen, kuid katastroofiline ummiksõlm: mees tahab saada kinnitust enne andmist, kuid naine tahab saada lähedust enne olemist.

Kumbki ei julge teha esimest sammu. Kumbki ei julge hirmust ja uhkusest maski maha võtta.

Mees ei julge öelda: „Ma olen tegelikult surmväsinud, mul on hirm ja ma ei jaksa seda materiaalse turvalisuse koormat üksinda kanda.“ Sest meid on õpetatud, et mees peab olema murdumatu kalju.

Naine ei julge öelda: „Ma tunnen end nii ebaturvaliselt ja ma vajan praegu lihtsalt su lähedust, mitte su pangaarvet.“ Sest rahaline ebakindlus käivitab naises iidse ellujäämispaanika, kus tundub, et armastust polegi.

Andmise ja saamise tingimustest saab lukustunud ring. Mees näeb naist kui nõudlikku ohurežiimi, naine näeb meest kui emotsionaalselt kättesaamatut kiviseina. Me vaatame norme ja ootusi, aga ei näe teist inimest.

Suurim tuleproov: Magamata ööd
See kriis süveneb eriti siis, kui perre tulevad lapsed. Naise maailm teeb emaks saades läbi kosmilise nihke. Ja reaalses elus on sageli just naine see, kes on magamata ööde ja füüsilise koormuse tõttu täielikult läbi.

Kuid mees, kes rügab väljaspool kodu „ressursi andja“ rollis, on sageli oma tunnelis nii kinni, et ta ei oska või ei jaksa seda hääletut kurnatust märgata. Naine püüab omakorda mängida „igati head ja tublit ema“, surudes väsimuse alla, kuni see plahvatab nähvamise või täieliku emotsionaalse sulgumisena.

Probleemid hakkavad vaiba alla kuhjuma, sest me ootame, et teine oleks selgeltnägija või täidaks mingit elutut normi.

Tuba puhtaks: Tagasi MEIE juurde
Kuidas see tuba puhtaks teha? Kuidas mustus vaiba alt välja pühkida?

Lahendus ei ole uutes reeglites või finantsilistes kokkulepetes. Lahendus on julguses normid purustada ja lõpuks ometi teineteisele inimestena silma vaadata.

See algab hetkest, mil me mõistame, et suhe, mis põhineb vabadusel ja teadlikkuse ühinemisel, ei kurna kedagi välja. Vastupidi – see toidab ja elustab mõlemat poolt.

Selles ruumis ei kuhju lahendamata probleemid. Selles ruumis on ühine lahendamine südame asi, sest me mõistame: see on MEIE ühine elu.

See on naise julgus rahustada oma ellujäämispaanika, võtta maha kangelase mask ja öelda otse, ilma süüdistamata: „Ma olen füüsiliselt lõpuni väsinud ja ma vajan sind.“

See on mehe julgus tulla välja oma „pangaautomaadi“ rollist, lõõgastada oma närvisüsteem, märgata ja hoida ruumi siis, kui naine on läbi.

Väestada saab vaid seda, kes on valmis võtma vastutust. Kui me lõpetame elutute normide teenimise ja julgeme olla päriselt haavatavad, kaob vajadus kauplemiseks. Siis me ei suhestu enam rolliga, vaid elava hingega oma kõrval.

Loputame fassaadi puhtaks ja hakkame üksteist inimestena nägema. Sest seal, maskide taga, ongi armastus.

Tänuks sulle, kes lugesid lõpuni: Suhte väike energeetiline spikker
Kui me oleme argipäevas väsinud, on kerge langeda vanadesse mustritesse. Siin on kolm peamist kohta sellest tekstist lahtiseletatuna, et saaksite neid oma elus märgata ja teadlikult muuta:

Emotsionaalselt kättesaamatu kivisein – See ei tähenda, et mees on halb või kalk. See tähendab, et mees on oma kaitsemüüri taga või sees. Ta on nii surmväsinud või hirmul, et ta on end emotsionaalselt lukku tõmmanud, sest ei oska oma haavatavust kanda. See on märk sellest, et tema süsteem vajab turvalisust ja lõõgastust, mitte uusi nõudmisi.

Energeetiline pantvangikriis – Olukord, kus mees ootab naiselt kinnitust ja austust enne kui ta annab lähedust, ja naine ootab lähedust enne kui ta suudab usaldada ja lihtsalt olla. See on lukustunud ring. Tuba tehakse puhtaks siis, kui üks pooltest julgeb esimesena maski maha võtta ja öelda ausalt välja selle, mis on päriselt sees.

MEIE-tasand (Ühine elu) – See on teadvustamine, et suhe või abielu ei ole elutu ühiskondlik norm, mida täita, vaid kahe elava inimese ühine looming. Kui perre tulevad lapsed ja magamata ööd, ei ole väsimus või mured naise või mehe "isiklik probleem". Ühine lahendamine on südame asi, sest see hoiab elus meie ühist ruumi.

Luba endal ja oma kaaslasel olla lihtsalt inimene. Rollid on väsitavad ja maskid ei luba hingata. Julge usaldada ja päriselt hingata.🍀

Annika/ Hakima Noori
Hakima Noori • Sõnatu Vägi
sisemineilu.ee