Access Bars & Õieteraapia

Kätepesu süsteemi tooja, Semmelweisi näide on kõige otsesemalt meile näitav, kuidas erineva info blokeerimine viib hukatusele.

Täna sa ei kujutaks, ette, et sul haiglas voodiriided oleksid mustad või arst mädapaisetega tegelemise järgi otse su tuppe kätt pistaks aga 1800 aastatel oli see normaalsus.
Mädaneva laiba juurest otse teise patriendi haava tohterdama.

Semmelweisi lugu algas , kui ta läks tööle 1846 aastal sünnituskliinikusse Viinis.
Selle aja suurim tapja oli lapsevoodi palavik, mis viis suure osa emadest hauda. Kliinikus suremus oli vahel lausa 30% Tavapärane kuskil 15% Naised anusid, et neid sinna sünnitama ei suunataks. Seal kliinikus töötasid põhiliselt meesarstid. Naised olid valmis kusjuures ennem tänaval sünnitama, kui sinna minema. Rikkamad naised sünnitasid alati kodus koos ämmaemandatega. Haiglasse ehk konveiersüsteemi läksid kehvadest oludest naised.
Teises kliinikus, kui töötasid ämmaemandad oli suremuse protsent madal 2-3%.

Semmelwise hakkas huvitama selle olukorra vahe.
Ja kui sa hakkad küsimusi esitama, siis vastuseid hakkab ka tulema.

Semmelwise avastus, et probleem on hügieenis, algas hoopis tema sõbra surmast. Kui kohtuarst tudengeid õpetas, torkas üks õpilastest kogemata teda skalpelliga. Dr. Kolletschka suri samasugustesse sümptomitesse ja kahjustustesse, kui lapsevoodi palavikku surnud naised.

Arstid ja tudengid tegid hommikul lahkamisi ja sealt otse, käsi pesemata, läksid naisi läbi vaatama.
Ämmaemandad laipadega kokku ei puutunud. Selle tõttu nende haiglas suremus oli väike.
Arstid ise kandsid surma edasi.

Ta kehtestas reegli, et käsi tuleb alati pesta klooriveega ennem naistele lähenemist. Mõne kuuga langes suremus osakonnas 2% või isegi 0.

Nüüd võiks arvata, et suurepärane. Nii saigi meile selgeks, et käsi peab pesema ning muu tapab aga ei.
Mängu tuli ego.
Arstid ei olnud nõus tunnistama, et nende käed on mustad ja see surmasid põhjustab. Ehk seda keelduti vastu võtmast.
Semmelweis kaotas töö.

Peale tema lahkumist tõusis suremus taas lakke - ehk inimesed keelduvad vaatamast seda, mis on nende nina all.

Ta läks Ungarisse tagasi. Juurutas seal kätepesu aga arstide vastuseis oli tugev. Ja see murdis teda. Ta langes sügavasse depressiooni. Kui kaalul on teiste inimeste elu ja surm ning sul ei anna neid päästa, sest sind kuulata ei soovita, siis see murrab inimese, kes päriselt hoolib, mitte ei tee lihtsalt mingit tööd.

Süsteemi vastuseis ei lõppenud seal. 1865 aastal tekitati olukord, kus ta meelitati psühhiaatriahaiglasse, kus tekitati rüselus ja teda peksti rängalt. Ta suri samamoodi haava sepsisesse - asja , mille vastu ta üritas võidelda.

Selleks ajaks oli juba 20 aastat keeldutud käsi pesemast ja läks veel üle 20 aasta aega ennem, kui Lister ja Pasteur tõestasid tema teooriat.

Tänaseni on väljend ,,Semmelweisi refleks "- See tähendab inimeste automaatset kalduvust lükata tagasi uusi teadmisi ja fakte, sest need räägivad vastu väljakujunenud normidele ja uskumustele.

Ma olen enamus enda elu elanud Semmelweisi refleksi korrates enese teadmata, sest meil ei räägita sellest. Kui me rohkem tutvume enda ajutööga, siis saame me reguleerida selliseid nn eksisteerimise vigu. Selline teadmine võiks olla koolihariduse keskmes.

Ka 1880 muidugi oli tormiline vastuseis ja vaidlused. Vanade arstide poolest oli see moeröögatus.
Arstide verine põll oli uhkuse asi. Nende jaoks oli puhtus solvang - kuidas sisseharjunud uskumuste süsteem lasi inimestel edasi surra.
Kui Semmelweis soovitas kloorivett, siis Lister karboolhapet, mis haises ja lõhkus käsi - selle põhjus on väga arusaadav. Aga selle tõttu ei oleks tohtinud ideed maha matta, vaid vahendit vahetada. Info allasurumisel aga ei osata areneda.
Ja muidugi - ei uskunud arstid pisikuid. Härrasmehe käed olid puhtad,s est tal oli staatus - jälle uskumustesüsteem takistas nägemast vajalikku. Pisikud olid nende jaoks fantaasia. Uhuu tänases keeles.

Kuidas süsteem muutus?

Kui inimesed ise hakkasid nõudma, et neid opereeriks ja nendega tegeleks ainult need arstid, kes on käsi puhastavad. Ehk muutused süsteemis tulevad alati rahvalt endalt.
Aitas kaasa ka vanade arstide pensionile minek.

Tüüpiline näide , kuidas me koguaeg endale vastutööd teeme. Kogemusi ei kuula. Oli ju kohe aru saada, et kui suremus sisulsielt kadus kätepesu tagajärjel ning tõusis, kui see lõpetati, siis kogemus oleks pidanud kohe näitama, et see samm on hädavajalik. Aga mängus olid Egod.
Ja tänapäeval on sama olukord. Midagi pole muutunud.

Pajudele asjadele kuuleb vastu ego - tal on diplom, tal on õpe aga kas see annab tegeliku lõpliku tõe kuulutamise õiguse? Ilmselgelt mitte. On lõputuid näiteid, et paljud asjad peavad muutuma. Aga arstid, kes soovivad muutustest rääkida - hävitatakse.

Järjeloona otsi mu lehelt minu jaoks ühe suurima ja kahetsusväärsema tühistamise kampaania lugu, mis näitab selgelt , et midagi ei ole muutunud. Semmelweisi refleks on täis elujõus. Tuleb see välja reedel!

Ajalugu on õppimiseks.
Aga see on ka suurepärane näide, kui oliline on puhtus - kuidas see on mõjutanud ajaloos tegelikku haiguste kulgu. Ma ikka alati ütlen - torumehed päästsid maailma. See lugu ka näitab seda - suremus sünnitusosakonnas langes sisuliselt 0. Muid suuri meditsiinilisi arenguid ei toimunud.

Hügieen meditsiinis sai normaalsuseks alles 1900 alguses.
See läbis tohutu raskuste teekonna. Inimene, kes kirurgilisest puhtuse vajalikust rääkis - hävitati. üle 50 aasta pidid inimesed edasi surema.

Hahneman rääkis üleüldisest puhtuse vajalikkusest ja tervismõjudest juba 1792.
Ventileerimisest, riiete pesust, tervisliku eluviisi vajalikkusest.
Läks üle 100 aasta, et erinevate inimeste hügieeni olulisuse jutte tegelikult rakendama hakati. Arstid uskusid, et haiguseid tekitab halb õhk ja hügieenil pole sellega midagi pistmist.

Väga kaua läks aega selleks, et tegelikult saaks hügieen tavapäraseks eluosaks igas majapidamises. Siis langesid ka erinevate haiguste esinemised eluohtlikul viisil.
Kahju, et neid innovatsiivseid mehi varem ei kuulatud.
Kõik nad ju tõestasid väga kiirelt vaatlemise teel, mis on võimalik teha. Sellised kogemused on hindamatud.
Nemad teadsid bakterite olemasolust ja haiguste ennem, kui need kes mikroskoobi leiutasid, et siis oma silmaga näha.
Ja isegi neid ei usutud, kes läbi mikroskoobi näitasid.

See kõik aga näitab, et mõistlik ei ole kunagi kellegi infot ja valikuid piirata, sest lõpuks pole eriti ilus ajalugu, kus alles 100 aasta pärast asjale pihta saadakse.
Selleks, et see juhtuda saaks on alati inimesed, kes hakkavad teistmoodi valikuid tegema. Tulemusi saama ja nendest rääkima.
see ongi inimkonna arengu aluseks. Kahjuks tehakse igale asjale ebamõistlikku vastutööd.

Merle Martinson

Homöopaat
Koolitaja

Don't be afraid of losing people..

“Naise hülgamishirm ei karju. See naeratab, mõistab ja ütleb: „Kõik on hästi!””



Naise hülgamishirm ei karju. See ei avaldu alati paanilise klammerdumisena või pideva tähelepanuvajadusena. Vahel peitub see hoopis “hea naise” kuvandi taga — naise, kes alati mõistab, kohandub olukordade ja inimestega ega taha tüli ega keerukaid olukordi tekitada. Naine, kes ütleb: „Kõik on hästi,“ isegi siis, kui tema sees möllab torm.
Selline naine pehmendab tõde, valib olukordades hoolikalt sõnu ja surub alla oma arvamusi ja vajadusi, nõustudes teise inimese omaga, kinnitades endale ja uskudes, et nii on tõesti parem. Ta räägib oma kaaslasest tihti selliselt nagu ta oleks Jumala staatuses, kuid seda naist ennast ei ole kuskil. Naisel kaob eneseväärtustamine. Ta muudab ennast väiksemaks, sest nii tundub suhe rahulik ja turvaline. Ja sageli ei saa ta isegi aru, et teda juhib hirm.

Hirm, et kui ta näitab ennast päriselt — oma tundeid, piire, kiikse, pettumusi, salasoove või erilisust ja võimeid —, siis võib see olla teise jaoks “liiga palju”. Ta võib hakata tundma, et on liiga tundlik, liiga emotsionaalne või liiga keeruline ning lõpuks võidakse ta selle tõttu hüljata.

Sageli ei teki see hirm tühjalt kohalt. See sünnib kogemustest, suhetest, suguvõsa mustritest, kus armastus tundus kunagi ebakindel või tingimuslik.

Nii hakkabki naine alateadlikult ennast kontrollima. See tuleb hästi välja just paarisuhtes. Mõned asjad jäävad naise poolt rääkimata, tõde saab pehmendatud ja naeratus ilmub näole ka siis, kui tegelikult tahaks nutta. Kui tema mees läheb välja, ütleb naine: „Mine muidugi!“ Kuid tema sees tõuseb samal ajal ärevus: „Äkki tal on minuta parem. Äkki ta ei vajagi enam mind.“

Keha reageerib sellele nagu ohule. Tekib rahutus, südamekloppimine ja pidev üle mõtlemine. Naine hakkab analüüsima sõnu, hääletooni, vaikusehetki, vastamise kiirust ja väikseid muutusi käitumises. Tema peas sünnivad kümned stsenaariumid, teadmata, et need ei ole tõde — need on hirmu loodud lood.

Sageli lõpevad sellised olukorrad tülide ja süüdistustega, kus kõige õnnetum on tegelikult naine ise. Ja siis hakkab ta veel rohkem pingutama. Ta muutub toetavamaks, mõistvamaks ja rahulikumaks. Ta lükkab oma vajadused veel rohkem tahaplaanile ning proovib olla “parem”.

Aga mitte puhtast armastusest, vaid hirmust kaotada.

Suhe, kus naisel on hülgamishirm ja mees on klammerduv, võib kõrvalt vaadates tunduda ideaalne. Tehakse kõike koos, suheldakse pidevalt ja ollakse alati olemas. Naine tunneb ennast vajalikuna ning mees tunneb ennast hoituna. See võib tunduda väga lähedase armastusena ja võib kesta aastakümneid, kuid kui selline suhe põhineb enese allasurumisel ja hirmul, hakkab inimene tasapisi iseennast kaotama.

Armastus ütleb:
„Ma valin sind, aga ma ei kaota sealjuures iseennast.“

Hülgamishirm ütleb:
„Ma teen kõik, et sa mind ei hülgaks.“Ja nende kahe vahel on väga suur erinevus.

Tervenemine algab hetkest, kui naine julgeb endalt küsida:
„Kes ma olen siis, kui ma enam ei ürita iga hinna eest meeldida?“
„Kas ma oskan olla mina ise ka siis, kui keegi võib selle peale ära minna?“
„Kas ma väärtustan ennast ka ilma pideva tõestamiseta?“
Sest päris armastus ei sünni hirmust. Päris armastus sünnib kohast, kus sa ei pea ennast väiksemaks tegema selleks, et keegi jääks.

Ole PÄRIS! Kõik sinu kiiksud, arvamused ja kombed teevadki sinust erilise inimese! Julge see vastu võtta! Lähevad need, kellele see ei sobi ja tulevad need, kes peavad seda suurimaks väärtuseks.

Pisarad, mis ei voola, muutuvad kiviks: Kuidas solvumise vabastamine päästab südame ja meele

Me kanname oma kehades nähtamatut kaarti, kuhu on märgitud iga elus kogetud hetk, iga naeratus, aga ka iga alla neelatud kibedus. Kui me räägime tervisest, kipume vaatama vererõhunumbreid, kolesteroolitaset ja söögilauda. Kuid keha on hinge peegel ja füüsilised sümptomid on sageli vaid pikalt vaikinud vaimu viimane, meeleheitlik karje. Üks salakavalamaid ja laastavamaid mustreid, mida me endas kanda saame, on solvumine. See on vaikne, sissepoole pööratud mürk, mis aastate jooksul uuristab teed meie kahe kõige õrnema ja elutähtsama keskuseni – südame ja aju ehk infarkti ja insuldini.

Energeetiliselt on solvumine nagu raske ja külm betoon, mis lukustab meie elujõu. Erinevalt puhtast vihast, mis plahvatab ja liigub kehast välja, suuname me solvumise sissepoole. Me pakime selle hoolikalt kokku ja peidame keha vasakusse poolde – sinna, kus elavad meie tunded, naiselik energia, intuitsioon ja minevik. Sellega ehitame me enese teadmata müüri oma südametšakra ümber, püüdes end kaitsta uute haavamiste eest. Me muutume väliselt tugevaks, kontrollivaks ja ütleme maailmale: „Ma saan ise hakkama.“ Kuid seal müüri taga, pimeduses, hakkab see vana haav hapnema.

See energeetiline kramp ja elurõõmu hääbumine avaldub füüsilises kehas väga otseselt veresoonte seisundis. Holistilises anatoomias sümboliseerib veri puhast, voolavat elurõõmu ja veresooned on kanalid, mis seda rõõmu kannavad. Kui me keeldume andestamast, kui me ketrame mõtetes vanu reetmisi ja hoiame ohvrienergiat, kaotavad meie veresooned oma paindlikkuse. Nad tõmbuvad krampi, täpselt nagu meie hing.

Kui süda on sunnitud aastate viisi pumpama verd läbi kibeduse ja varjatud kurvameelsuse müüride, väsib ta ära. Infarkt on psühhosomaatiliselt hetk, mil süda ei jaksa enam kanda seda emotsionaalset koormat, mida inimene keeldub välja rääkimast või vabastamast. See on "kõva südame" füüsiline murdumine – märk sellest, et me oleme sulgenud end armastuse ja abi vastuvõtmisele.

Insult seevastu tabab meid siis, kui konflikt meie sisemise tõe ja välise kontrolli vahel muutub liiga suureks. Kui me elame vaid loogikas, surudes maha oma intuitsiooni, haavatavust ja vasaku kehapoole naiselikku pehmust, tekib ajus tohutu ülekoormus. Kui insult halvab keha vasaku poole, teeb keha tegelikult sunnitud pausi: kuna sa ei kuulanud oma tunnete, väsimuse ja minevikuvalust lahtilaskmise vajadust, lülitab keha selle poole füüsiliselt välja, sundides sind viimaks peatuma ja vaatama peeglisse.

Solvumise teadlik vabastamine ei ole kingitus neile, kes meile haiget tegid. See on elupäästev akt meile endale. Andestamine on otsene veresoonte laiendamine, see on bioloogiline ja energeetiline luba elurõõmul uuesti voolama hakata. Kui me laseme lahti vajadusest olla ohver, kui me lubame endal tunda kurbust ja pettumust, selle asemel et seda tugevuse maski taha peita, hakkavad sulama ka füüsilised blokeeringud. Pisarad, mis voolavad, ei muutu kehas tromboosiks ega spasmiks. Lubades endal olla haavatav, avame me südame ja laseme elul end toetada – ja see ongi suurim kaitse, mida oma kehale ja hingele anda saame.

Ingrid